Teise teema jaoks valisin lugemiseks „Haridustehnoloogia käsiraamatu“ esimese peatüki.

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) toovad välja, et õpikeskkond on õppimisel ja õpetamisel väga oluline ning seda, et järjest enam kujundab õpikeskkonda koos õpetajaga ka õppija. Olen sellega täiesti nõus, sest õppijatega koostöö tegemine tuleb igal juhul kasuks. See aitab õpilasi näiteks enam motiveerida.

Artiklis on välja toodud, et rääkida saab füüsilisest, virtuaalsest ja hübriidsest ehk laiendatud õpikeskkonnast. Tuuakse välja, et õpikeskkonna funktsioon jääb iga keskkonna puhul samaks: motiveerida, pakkuda võimalusi õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks, toetada eesmärkide realiseerimist. Artiklis on küll välja toodud funktsioonid enam õppija seisukohalt, aga ma arvan ja enda kogemusele tuginedes, et õpikeskkond, mida õpetaja ise loob, on ka tema enda motiveerija, toetaja, eesmärkide realiseerija. Koolis hakkan kõigepealt tööle klassiruumiga, et luua endale ja ka õpilastele keskkond, kus on mõnus olla. (Väljataga, Pata ja Priidik, 2009)

Suletud keskkondade juures on välja toodud eKool ja VIKO. Omaltpoolt lisaksin Stuudiumi, mis nagu ka loengus räägitud, areneb kiiremini on suurema osa õpetajate lemmik, sest õppetöös valitakse e-õppe keskkondi eelkõige selle alusel, mis oleks kõige mugavam ja lihtsam. Kuna nii õpetajate kui ka õpilaste digipädevused on väga erineval taseme, siis keskkonna lihtsus on väga olulisel kohal. Suletud keskkondade puhul on ühte kohta integreeritud foorumid, testid ja hindamine, erinevad materjalid, hindamine. (Väljataga, Pata ja Priidik, 2009)

Avatud keskkondade juures on välja toodud näiteks blogid, wikid, vookogud.

“Avatud (hajutatud ülesehitusega) keskkonna all mõeldakse mitmetest va- batarkvaralistest vahenditest loodud keskkondi, kus infovooge võib ühest vahendist teise tõmmata vastavalt kasutaja huvidele ja eesmärkidele ning erinevad õpitegevused on jagatud paremini sobivate vahendite vahel.” (Väljataga, Pata ja Priidik, 2009)

Avatud keskkondade puhul puudub tegevusruum. Keskkonnad on muutumises, sest kasutajate vajadused muutuvad (õpetajana lähtun alati kindlast klassist tundi planeerides). Sellised keskkonnad toetavad õpilase individuaalseid vajadusi. Plussina on välja toodud, et avatud keskkondadesse ei pea õpilane sisse logima. Pean nõustuma sellega, et õpilaste koha pealt on see väga positiivne, et sisselogimine puudub. Kindlasti tuleb avatud keskkondade juures väga tähelepanu pöörata privaatsusele. (Väljataga, Pata ja Priidik, 2009)

Nii suletud kui avatud keskkondadel on enda eelised ja puudused. Kindlasti tuleb õpetajal keskkonda valides lähtuda konkreetse klassi vajadustest. Arvasin küll ise alguses, et töötan näiteks ühe raamatu jaoks kodulehe välja, kuhu koondan lugemiskontrolli, rühmatööd, iseseisvad tööd jne, aga nüüd kui ole viis aastat juba õpetajaameti peal, siis ikka on nii, et teen enda materjale ümber vastavalt klassile. (Väljataga, Pata ja Priidik, 2009)

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) toovad välja enda artiklis ka personaalsed õpikeskkonnad, mida haldavad hoopis õppijad. See on nende valitud ja kujundatud keskkond, mis toetab taas eesmärkide seadmist ja nendeni jõudmist, aitab organiseerida. Samas on näiteks õppijate poolt loodud personaalsete blogide kohta tulnud ka kriitikat ning seda järjest enam. Tihti läheb nende blogidega nii, et korraks neid kasutatakse ja järgmine hetk on nad unustatud. Ka HITSA koolitust tehes, tuli välja sama teema Weebly moodulist rääkides, et peaksime internetti vähem “risustama”, sest neid ühe postitusega blogisid on juba väga palju üleval. Kindlasti peaks õpilastele rääkima ka seda, et blogisse tuleks sisu ja hiljem see näiteks siis kustutatakse (muidugi võib selle alles jätta, kui info on vajalik ja blogi hästi tehtud).

Kindlasti on tänapäeval õpikeskkondadel väga oluline roll, aga paneksin õpetajad ka mõtlema sellele, kuidas luua funktsionaalset ja toimivat keskkonda, et õpilastel sellest kasu oleks.